Nüüd ongi minu 2,5 kuud kestnud praktika Pferdezentrum Daxau’s läbi. Tagasi vaadates tundub see aeg korraga uskumatult pikk ja samas liiga lühike nagu üks väga eriline peatükk, mis oleks justkui hetkega mööda libisenud.
See kogemus on olnud midagi palju enamat kui lihtsalt praktika. See on olnud kingitus, mis on andnud mulle uusi tutvusi, praktilisi oskusi ja kultuurilist avardumist, aga veelgi enam kuuluvus tunde ning elukooli, sest ausalt öeldes pole ma vist pidanud nii palju iseendaga tööd tegema, kui sellele teekonnal.
Praktiliselt õppisin ma väga palju: kiirust ja täpsust töö tegemisel, pingega toimetulekut võistluste ajal, pisidetailide märkamist, enda selget väljendamist, takistuste ja raja ettevalmistamist, hobuste päevagraafikute koostamist ning ka masinate juhtimist. Mistõttu kõige rohkem meeldiski mulle võistlustel groomiks kaasas käia ja noori hobuseid päitsmetega kordetada, sest nad alati täiest rinnast elasid oma energiat välja ning samas nõudis see minu nõrkade külgede arendamist.
Aga veelgi olulisem oli see, mida see kogemus minus endas muutis. Ma hakkasin märkama oma vanu mustreid, seda kuidas ma reageerin, kuidas ma end vahel tagasi hoian või liialt kahtlen. Õppisin piire seadma ja neid ka hoidma. Õppisin aru saama, mis mulle päriselt sobib ja mis mitte. Õppisin suhtlema erinevate inimestega isegi siis, kui isiksused ei klapi. Kõige tähtsam, ma õppisin ennast mitte alahindama. Need õppetunnid on nii endast mõistetavad ja eluks vajalikud, kuid ilma selle kohemuseta, poleks ma ilmselt märganudki oma mustreid, mis tulevikus saboteeriks.
On nii huvitav mõelda, kui hirmus see kõik alguses tundus. Mugavustsoonist välja astumine tundus nagu suur hüpe tundmatusse. Aga nüüd ma vaatan tagasi ja näen, et just see hüpe oligi kõige õigem samm. Täna ei tunne ma enam hirmu selle ees, vastupidi ma ootan, et saaksin end veel rohkem proovile panna ja edasi kasvada.
Selle aja jooksul oli ka palju soojust ja lihtsaid, aga väga tähendusrikkaid hetki. Õhtud korteris, kui sain olla koos kahe armsa koeraga, Lui ja Cooperiga, keda ma hoidsin. Õhtused ringkäigud tallis. Oma armsa tiimikaaslaste sünnipäevade ja minu veedetud aja tähistamine. Need hetked, väsimusest hoolimata, olid tegelikult need, mis andsid mulle kõige rohkem jõudu.
Läbi selle kõige tekkis tõeline side. Mitte lihtsalt tutvus, vaid tunne, et need inimesed ja loomad on saanud osaks minu loost. Me ei ole lihtsalt kolleegid või ajutised kohtumised. Me oleme midagi rohkemat. Me oleme pere.
Kui tuli viimane päev ja lend tagasi koju, siis ma ei suutnud endas leida seda “igaveseks hüvasti” tunnet. Sest see koht ei tundunud lõppevat. See tundus pigem nagu paus. Nagu kodu, kuhu ma lihtsalt korraks ära lähen.
Ma ei ütle “head aega”, sest ma tean, et see ei ole lõpp. Nagu Victoria ütles, nad ootavad mind tagasi. See on koht, kuhu ma tahan tagasi minna, et jätkata sealt, kus ma pooleli jäin.
Sest mõned kogemused ei lõppegi. Nad lihtsalt muutuvad osaks sinust.
Eneli Perdel
PH-24
